Enamvähem kõik lugejad teavad, mis on jäähoki. Teist vähesed aga teavad, mis on kelguhoki ( vaata EIL kodulehelt ). Ja kes juba kelguhokit teab, see on kindlasti kuulnud, et eestlased tulid sellel alal B-grupis maailmameistriteks.
Seekordne MM-i võistlusreis oli üldse teistsugune. Lennujaam oli kohe saamas Lennu Jaamaks, Hollandis oli juba kevad, ja majanduslangust ei paistnud kohapeal kuskilt – otsisime küll, aga ei leidnud ühtki märki.
Mis aga meie jaoks oli tõeliselt teisiti, et olime üle pika aja vabastatud oma raske varustuse tarimisest. Olete ju pea kõik sarnast tunnet rahvarohkes lennujaamas tundnud! Meile tähendab see seda, et sul on käe otsas vedada ca 30 kilone kott, kusjuures üsna mitmed meist kulgevad oma teed ratastoolis. Noh, nüüd taipate juba enamuses, miks antud lugu siin lehes ilmub, aga tõsi on, et kasutasime seekord ACE Logistics´i lahket abi! Ja uskuge, oli hää tunne, kui meie pambud meid Eindhovenis, Vand der Valk´i hotelli saabudes fuajees ootasid!
Tagantjärele võib öelda, et ega me sellelt positiivsuse lainelt maha ei saanudki! Võistluste alguses suutsid meie meepotti tõrva tilgutada naabrid rootslased, kes meid esimeses võistlusmängus võitsid, aga edasi läks asi selgelt tõusvas joones – meie ees langesid Holland, Suurbritannia, ülitähtsas mängus Poola. Ja siis, finaalis lõime ka Rootsit – see oli magus revanš!!! Ja kuld kaelas!!!
Ajalugu oli tehtud! Nüüd oleme oma argipäevas tagasi ja valmistume paraolümpia kvalifikatsiooniturniiriks, mis peaks 4 võsitkonna vahel toimuma selle aasta oktoobris-novembris. Taaskord on kõik meie enese kätes – kui oleme sügisel kahe esimese hulgas, oleme võitnud õiguse mängida Vancouveri Paraolümpial, kevadel 2010.
Ivar Liiv
Eesti Kelguhokikoondise ründaja
