Töökaaslaste soovil kirjutan pisut minu ja Taimo tutvumisest, pulmadest ja ka sellest, mis jäi nende kahe sündmuse vahele. Esmakordselt kohtusime Taimoga 2001. a., kui töötasin Lennujaama tollipunktis. Taimo teenis sel ajal leiba Eesti Telefonis, kus muude kohustuste hulgas käis ka aeg-ajalt tollis kaupu deklareerimas. Aasta hiljem asus Taimo juhuslikult tööle Air Cargo Estoniasse. Ka mina olin selleks ajaks töökohta vahetanud ja töötasin just samas firmas. Taimo jättis endast väga sõbraliku, laheda, kuid ka pisut tagasihoidliku mulje. Küllap ta arvas minu kohta ka enam-vähem sama. Midagi enamat me teineteises tol ajal ei näinud.
Veidi aega enne Taimo lahkumist meie firmast muutus aga kõik. Peale ACE 2003. a. kliendiürituse ametliku osa lõppu jätkasime töökaaslastega toredat õhtut Scotland Yardis. Veetsime lõbusalt aega ja tantsisime Sulliwani laulude saatel. Sel õhtul, täiesti etteplaneerimata ja endilegi suureks üllatuseks me teineteist leidsimegi.
Üsna pea taipasime, et oleme üksteisele just need õiged. Sama juhuslikult, kui tutvusime, leidsime ka umbes aasta hiljem endale mõnusa maja metsa sees. Nii mõnedki sõbrad-tuttavad on kahelnud meie terves mõistuses, et kolisime linnast nii kaugele, aga meie pere jaoks on see just õige koht. Meiega koos kasvavad siin peretütar Renata ja pesamuna Reio. Ja nagu ka ühele õigele maamajale kohane, kuuluvad meie perre ka 3 koera ja kass.
Aasta tagasi tundsime, et nüüd oleks õige aeg pulmaplaane pidama hakata. Ligi 5 aastat kestnud kooselu on ju piisav aeg teineteise tundmaõppimiseks. Ettevalmistustele kulus terve aasta. Ei osanud üldse ette kujutada, kui paljudele pisiasjadele peab tähelepanu pöörama. Õnneks olen inimene, kellele meeldib igasuguseid asju organiseerida ja korraldada.
Kohe algul oli selge, et pulmad toimuvad Saaremaal. Registreerimine Kuressaare linnuses ja pulmapidu kaunis Pärsama kultuurimajas. Kuupäevaks valisime 07.08.09 – pisut müstiline, aga samas ka piisavalt lihtne meelde jätta, et ma ei peaks hiljem kallile kaasale meelde tuletama pulma-aastapäeva lähenemist. Saaremaal on minu jaoks väga suur tähendus – olen seal sündinud, pea kõik mu koolivaheajad ja puhkused on möödunud maal, vanaema juures. Selge oli ka see, et pulmabändiks soovime just Sulliwani.
Registreerimisele me sõna otseses mõttes tormasime. Hingeldades jõudsime lossi, kus meid ootasid juba pulmaisa ja paaripanija. Meie väike sõrmusepadja kandja Reio oli üleväsinud ja ei kuulanud enam hästi sõna, jooksis edasi tagasi üle mu kleidi saba. Muusika hakkas mängima, hoidsin hinge kinni.. Järgmisel hetkel nägin naeratavaid külalisi, kes olid täitnud terve saali ja nutvat sõbrannat – alles siis hakkas kohale jõudma, et nüüd me tõesti abiellume.
Renata poolt 100 küünlaga kaunistatud saal lisas veelgi pidulikku tunnet. Iga sõna ajas kangesti nutma. Püüdsin paaripanijat mitte kuulata, et vähegi nuttu tagasi hoida. Järgmiseks tõi Reio sõrmused. Väga südamesse läksid lähedaste õnnesoovid ja suur – suur sületäis punaseid roose, pisaratel ei tahtnud kuidagi lõppu tulla.
Pulmarongis sõitmine oli elamus omaette. Kuressaare ringteel tiirutamine, tuututamine, lainete tegemine, autos olev külm šampus – see kõik oli väga lahe. Esimene peatus oli Valjalas kurepesa juures. Taimo sidus postile lindi ümber. Järgmisena käisime Angla tuulikute juures, kus meid pani proovile kohalik mölder. Mina ronisin tuuliku rõdule ja Taimo pidi tuulikut lükates ühe ringi tegema – see õnnestus tal suurepäraselt. Lisaks muudele toimingutele kinkisin oma nime, graveerituna teemantikujulisele kristallile, emale tagasi. Ja jälle voolasid pisarad. Viimane peatus oli Triigi sadamas. Viskasime Hiiumaa poole patukivi.
Peokohta jõudes ootasid meid ees väravad. Peigmees pidi kirvega pakku lõhkuma ja pruut pidi peiule lilledest pärja pähe punuma. Lõpuks veel jäle sinepileiva söömine. Saime kõigega hästi hakkama. Pulmapidu läks edasi täies hoos koos kõigi oma mängude ja muude traditsiooniliste tegevustega. Sulliwani laulude saatel meenutasime jällegi oma algusaegu. Tore, et meie pulmast võtsid osa ka kallid töökaaslased, kellega koos omal ajal lustisime. Aeg möödus linnutiivul. Võime julgelt öelda – need olid meie unelmate pulmad.
Mirell Mõtlep
